To my little sister

I wake up in the morning, there is sun outside,

I remember the dream, there are questions in my mind.

My eyes are closed yet, but something cold on my lips,

it is my joyful sister with strawberry she just picked.

Enjoying the strawberry and thinking about the dream,

I open my eyes and see life full of laughter, so clean,

She is waiting and excited, how do I react to her gift,

this is incredile how she makes me smile, even a little bit.

It is all about how I wake up in the morning, when there's sun outside.

Then I realize it's everywhere, because she is always there - deep inside.

Antiik

  See näib mulle kui Sisyphose tööna ja seda kõike selle nimel, et saaks jalutada seal adooniseaias. Minu mõned tegevused ja olemused tekitavad justkui eelarvamuse, et olen nagu Skylla ja Charybdise vahel. Kui ei taheta näha vähimat, ma ei julge pakkuda ambroosiat, siiski miks mitte?  See võikski olla kui Ariadne lõng sellisest olukorrast välja tulemiseks. Ehitan enne endale silme ette ja igale poole õhulosse, hea et neid veel isegi näen? Reaalsus ei aita, peab selle Arkaadia lihtsalt hetkeks reaalsusesse istutama, et saavutada seda mida tegelikult tahta. I am on my pursuit of happiness.
  Sügav talv, taevas on tumesinine, peaaegu et must, aga ei, siiski väga tumesinine. Valgeid hangi tänaval valgustab kollane kuu. Kõik on nii vaikne, näha ega kuulda pole mitte ühegi inimese tegevusest. Kuulda on vaid ise enda samme, seisatades ka südamelööke. Väljas pole ka külm, sest kogu õhk seisab. Akendel on näha vaid tulesid, aga mitte kedagi polnud neist sisse vaadates näha. Lumi sätendab ja see õhtu on kummaliselt ilus. Tänavast paremale poole jääb väike oja, mis pole jäätunud, vaid must vesi voolab hääletult oma rada. Üle silla minnes ja hetkeks seisma jäädes on siiski kuulda õrnalt vee voolamist. Üle oja jõudes on tänavavalgustust vähem, põhiliseks valgusallikaks on kuu ja vaikuses kutsub tee. Tee viib akna alla, kus on paks lumi. Läbi akna on näha teleri valguskuma, aga läbi kardina pole näha kes on sees. Ettevaatlikult sügavasse lumme astudes jõuab akna taha. Keegi on toas ja otse akna all on diivan, kus istuvad kaks inimest. Ehmatusest neid nii lähedalt nähes tõmbab ta end kähku, aga ülivaikselt seina äärde tagasi. Tõmbab paar korda hinge ja mõtleb sügavalt. Nüüd julgeb ta uuesti akna poole vaadata. Seina äärest piiludes on näha mingit naist. Umbes 40ndates ja temast veidi eemal nooremat inimest. Selle noorema isiku näojooned tundis ta kohe ära. Ta lihtsalt vaatas, kuni märkas, et noorem isik oli tähele pannud tema kohalolekust, aga ta polnud ehmunud, vaid põnevil kes see võib olla. Selle isiku näol on näha ootusärevat naeratust. Oh õudust, ta võtab seinast kinni ja on valmis ennast tagasi lumme lükkama, juhul kui ta peaks kardina eest tõmbama. Aga ta veel vaatab otse silma, ta teab, et teda ei nähta - toast välja vaadates on näha vaid tumedat kohta tema näo asemel. Isik toas vaatab talle endiselt otse silma ja põnevusega liigub vaiksemalt akna poole. Nende nägude vahemaa on nüüd vähem kui pool meetrit ja ta näeb nüüd igat näojoont. See on nii ilus. Äkki ilmus käsi kadrinat eest tõmbama, just sel hetkel viskus ta ennast akna alla lumme. Pilk aknale suunatud püherdas ta selili läbi sügava lume kähku tänavale, sealt auto taha ja siis võis juba joosta. Ta jooksis  umbes 50 meetrit ja jäi seisma, et tagasi vaadata. Kõik on jälle nii vaikne. Ta nägi, et toavalgus valgustas korraks tänavale ja seejärel astus tänavale see sama kellega tal oli just silmside ilma tema teadmata, et otsida üles kes oli akna taga. Ta ei varjanud enam ennast kuskile, aga teda ei märgatud veel. Niimoodi vaikselt seistest, vaatas ta pikalt tema poole. Imeilusas hääletus talves oli kuulda vaid sosinat: "Hüvasti.." *Äratuskell heliseb*
  Ta tõusis üles ja tundis kergendust. Ta oli leidnud elu tõelise väärtuse ja teadmise, et kusagil kaugel on inimene, kes näeb temas seda ilu, mida näevad vaid valitud vähesed... Selle hea tujuga alustas ta oma uut ja edukat päeva.

where is my wings

Ma ei tea mida teha kohe praegu, aga ma tean kuhu poole liikuda. Niisiis otsustasin kirjutada endast. Kell on peaaegu 1 öösel. Mul ei tule und. Homme on müügitöö, lähen naistejooksu pileteid müüma. Ma ei teagi miks ma seda teen ja teha tahan. Ma ei tea kas üldse olla enda üle uhke. Mis ma olen siis 1. turunduse kursuse ajal saavutanud üldse? Palju uusi tuttavaid, töökogemusi, oskus endale ise poest võimalikult väikse raha ja võimalikult tervislikku süüa osta ja võimalikult palju. See on tegelt ka omaette kunst. Leiutasin isegi enda kastme retsepti. Olen nüüd ka paberitega showbarman. Teooria ja esinemine hindele A. Lisaks sellele valiti mind ka üliõpilasesindusse. Praegu veel midagi suurt korda saatnud ei ole, aga meilt oodatakse teisel kursuselt suuri tegusid, eks siis jõuab veel mõelda ja teha. Enda teenitud raha eest õnnestus mul ka kevadel rulluisud osta. Issand kui õnnelik ma olin. Täna käisin Tallinkis, kus sõlmisin töölepingu. Tööle hakkan rootsi laevadel. Baltic Queenil ja Victorial. Ametiks promootor, ehk siis siuke vend kes astub teile poes ligi ja hakkab oma osava jutuga teile igast asju soovitama, mida osta. Selleks käisin ka proovireisil, kus ma müüsin Coolereid 5640 eesti krooni ehk umbes 360 euro eest. Töölepingu jaoks oli vaja meremehe tervisetõendit, mis oli 62 eurot. Hiljuti sain kätte ka autojuhiload. Peale selle lõpetasin ka 1 kursuse praktika hindele A. Meie kursusel oli ainult kaks A-d. 
  Lisaks karjäärilisele edule võin ma öelda julgelt, et olen selle aja jooksul ennast ka füüsiliselt vormis hoidnud. Rullitamine ja jõusaal käivad mul ikka käsikäes ja sellest ma ei loobu kunagi. Jooksmine on liiga igav, rullitamine on selline ekstreemne tegevus, mis mulle sobib.
  Mul on veel palju äriideid, puudu ainult teadmised kuidas teha, mis rahade eest teha. Turundusplaan vaja ka koostada. 
  Enda arust olen nagu millegagi ikka hakkama saanud, aga see pole see. Mul on tunne nagu ma oleksin lind, kes ei ole veel õhku tõusnud, aga üritab kõigest väest. Ma ei pruugi täpselt teada mida ma praegu tegema peaksin, aga ma tean kuhu poole ma liikuma pean. 
  Siis olen ma veel aru saanud, et ma olen see 4vrln. 
  Üldiselt võib öelda, et mul pole ikkagi mitte midagi. Mul pole autot, piisavalt hästi tasuvat tööd, et ma ei peaks olema  nagu viies ratas vankri all. Mul pole oma elukohta. Mul pole kottigi. Aga minu saavutused on eelduseks heale palgale, saavutustele ja selle tulemusena ka elukohale ja ehk ka autole. Pange tähele, niipea kui mul tekivad suuremad rahalised võimalused, tuleb kohe naine ka. Nagu maa alt ilmub eluarmastus välja, kes tegelikult peavarju otsib. Ma ei tea kas ma loobuks 4vrln tiitlist, sest see pilt seletab kõik..

Kõik, mis mul on, ei ole tegelikult see mida väärin, vaid kõigest suhtumise tulemus.

Tere, ma ei tahaks sugugi enda juttu siia praegu kirjutada, mind huvitaks väga kuidas teil läheb, kes viitsivad mu blogi lugeda, kui siia midagi uut ja huvitavat tuleb. Ma tahaksin kõige rohkem praegu rääkida just sinuga, jah sinuga, kes sa seda just lugesid.
  Aga ma ei saa. Teil on paremat teha või siis on kiire kuskile. Kui on kiire, siis tahaks õhtul puhata ja ei jaksa olla nii sotsiaalne. Siin tekib küsimus kuhu Sa kogu aeg kiirustad? Sul on kiire koolitöödega, sul on kiire kuskile kohtumisele, mis on kokku lepitud näiteks tööasjus. Kiire ükskõik kuhu, kasvõi poodi. Olgu, sa kiirustad ja sa tunnetad edu, mis teeb su õnnelikuks, sa saad endale head hinded, et saada parem konkurents tööturul. Sa saad ka parema töö, et rahuldada enda vajadusi. Sa tunned jälle õnnestumist. Sul on lõpuks palju raha, pensioni neli sammast ja tunned uhkust oma ilusa maja ja kalli auto üle. Emporio, Versace jätame üldse välja, need on juba loomulikud asjad. Selleks hetkeks oled sa umbes 30-40, kui oled saavutanud peaaegu kõik rahaliselt vajaliku. Pool elu on elatud, sa märkad juba esimesi kortse ja vananemismärke enda juures. Aga see pool elu möödus nii kähku, ajades taga enda poolt soovitud tulemusi. Kas need on tegelikult sinu soovid? Ma arvan, et mitte ja ma kaldun samuti ka arvama, et need olid kellegi teise soovid. Inimestele luuakse illusioon edukast inimesest. Hea ja tasuv töö, pirakas pangaarve, mille sisse võib juba arvestada hunnik makse, ilusad autod, brändid, elektroonika ja Lady Gaga ja muud klounid. Inimmassile näidatakse, kuidas peab elama, läbi reklaamide ja meedia. Jahitakse uusi tooteid, et käia kaasas moega, mis on samuti illusioon.
   Suure rahaahnuse peaksime välja vahetama enese avatusega teistele inimestele ja emotsioonide välja näitamisega. Paljud inimesed surivoodil kahetsevad just seda, et nad ei näidanud piisavalt palju enda emotsioone välja. Tootearenduse peame välja vahetama inimsuhetega. Asjad nagu luksusautod ja firmapellakad peame välja vahetama tohutult heade tutvuste ja sõpradega ja käituma nendega nii, nagu nad on, mitte sellepärast, et nende kaudu on võimalik jälle saada endale midagi. Reeglite õppimise ja tegemise peaksime välja vahetama loovusega, me ju tahame elada vabalt või mis? Me peame tundma rõõmu inimestest kes meid ümbritsevad, nendega julgelt suhtlema ja olema siirad ja lahked. Me peame nägema enda ümber seda ilusat loodust, mida maailm kujundab meie eest. Me peame olema õnnelikud selle üle, mida maailm meile pakub, me peaksime nägema seda tõelist elu ilu. Aga enamus ei vaata selle poole, kõik inimesed on pandud hoopis tootma massiliselt tehnikaid, riideid, masinaid, et neid reklaamida ja et teised inimesed saaksid raisata oma elu käies tööl, et neid reklaamituid asju osta, et tunda ennast kellegina. See on kurb. Ma ei tea kuidas olla. Kui ma saaks, muudaks ma need asjad ära ja maailm oleks paradiis, nagu see tegelikult olema peaks.
 
    Täna veetsin head aega oma sõpradega, siiski ma ei saanud nendega jääda, sest mul oli kiire koju, et õppida, et saada haridus, mis tagaks töökoha, et jälle toota ja toota. Siiski enne koju minekut ootasime Andreas Vainost Aimari autos: Aimar, Taimo mina ja Tõnis. Tulime just grillimast ja kõik vajusid mõttesse, mina sirvisin vanu sõnumeid. Mida kaugemale ma läksin, seda rohkem ma avastasin. Ma üllatusin kui palju mul oli olnud kunagi. Kui palju häid suhteid. Nii palju häid mälestusi ja minult on need nagu ära võetud minu enda pärast. Mul oli tunne, nagu ma oleks laps, kellelt on ära võetud jõuluvana käest saadud tuletõrjeauto. Jah, kõik on olnud minu ükskõikne käitumine, asjasse mitte tõsiselt suhtumine, tunnetega mängimine. Ma olen sellega kaotanud nii palju. Ja ma ei pea siin silmas palju inimesi, vaid mõnes inimeses võib olla seda paljut. Kui seda loed ja tunned, et jutt võib käia sinust.. siis ilmselt see nii ongi.

Naised!

Nonii naised, tüdrukud ja naise kehaga plikad. Kuidas teil läheb? Mis plaanite seal? Millest te mõtlete hetkel? Kas jõulutunne ka juba on? Kingisoovid juba välja mõeldud? Või tahate hoopis midagi elusat, ehk siis kedagi jõuludeks? Kedagi head kutti, kes on teie vastu kena. Kutti, kes ütleb sulle: "Sa oled kuum" asemel, "Sa oled ilus", kes helistab Sulle tagasi, kui oled temaga aega viitnud, kes püsib ärkvel sellepärast, et näha kuidas Sa magad. Kutti, kes suudleb sind laubale, kes hoiab su kätt oma sõprade ees. Seda üht, kes pidevalt meenutab sulle, kui palju sa talle tähendad ja kui õnnelik ta on, kuna tal oled Sina. Kutti, kes pöördub oma semude poole ja ütleb: "See on tema.." No kas pole mitte hea "jõulukink" või mis? Nii hea on ju soovida kedagi sellist endale jõuludeks ma arvan. Aga kas te naised seda ka teadsite, et mees on ainult ühe korra elus nii siiras ja aus ja hoolitsev, just selline nagu Teie soovite. Teate, sellist lilleaeda on saanud iga naine vähemalt ühe korra tunda. Aga siis polnud kutt liiga ilus, leidsite ise kellegi parema, kelle järgi joosta, aga kes teist huvitatud polnud. Kolmas võimalus - teema muutus igavaks ja ütlesite, et teil pole enam tundeid ja tahate vaheldust saada. Siit tekib küsimus. Ise ka mõtlete, mida soovite pidevalt? Mees ei ole klienditeenindaja, kes teid pidevalt, järjekordselt ja väsimatult kostitab siiraste tunnetega ja ilusate sõnadega. Te peate ise ka seda kõike väärima. Te vahite mehi tegelikult ainult välimuse järgi, paljud suured romantikud, keda te soovite endale, ei pääse üldse löögilegi. (Mitte, et ma tahaksin öelda, et ma olen kole ja vaadake minu poole ka, ei, mulle on siis just rohkem konkurentsi ja ka endal põnevam, millega ma jällegi ei taha öelda, et ma teistest parem oleks.) Te oma ülbuse ja üleolekuga ei lase mehel olla mees, sest mees ei julge oma trumpe välja käia, kartes haavata saada, sest need on tõesti suured ja siirad kaardid, lihtsalt sellepärast, et ei lase enda eneseuhkust natukenegi allapoole. Te käitute meestega, nagu nad oleksid pahad, valelikud ja petised, kes üritavad teid ainult ühel viisil ära kasutada. Iga naine ju teab, et mees tahab nendega ainult seksida. Liiga kaua on seda sitta meestele räägitud ja mehed on vist ise ka seda uskuma jäänud. Selle tagajärjel on lood mõlemal poolel hullemaks läinud - paljud mehed ongi valetama hakanud, sest naised ju armastavad kõrvadega ja naistel on omad tehnikad enda ilusamaks tegemisel, millest mehed ei tea suurt midagi, sest mehed armastavad silmadega. Kokkuvõtteks on tekkinud mingi suur tsirkuse karneval, loomaaed. Mõlemad pooled on ajupestud, on nüüd parem olla? Eimis, head otsimist naised, kes otsib see leiab. Aga vahel tuleb leidmiseks enda poolt ka midagi teha.

90 kraadi ja rohkem ei midagi

11.11.11 ei tähenda mitte midagi, lihtsalt kuupäev, mingi number.
  Veel mõni aeg tagasi üks ja sama nägu, ühed samad tegemised, need pähe kulunud puud ja põõsad ja künkad mis kooliteele jäid 12 aastaks. Samasugune voolamine läbi ühesuguse rütmi, pidev repeat.. aga hästi palju uut paska, mida pidi taluma, teised millele pidi vastu panema. Nii palju häid mälestusi, Tõnis, Andreas, Andreas ja Aimar. Mäletate neid sõjaväeosas möllutamist, pommid teele ja siis kähku metsa mentide eest, kuigi siiamaani ei tea kas ment jäi seisma või mitte. Kivil istumisi, igapäevast neeruti Jackballast, kukkumisi ja muid feili rattaga Andrease põllul ja ONNILÄBUSID? Kõige heaga käib kaasas ka halba, aga siiski jäävad millegipärast meelde need kõige positiivsemad mälestused..
   Nüüdseks elan Tallinnas, uued teed, teistsugused mõtted, uued sõbrad ja naised. Kõik näib nagu elu. Ma olen lihtsalt õnnelik ja rahul, sest ma saan vabalt olla. Siin on teine õhkkond, positiivsemad inimesed, kui seal Kadrinas, Rakveres või Tapal. Jäi maha ka sümpaatne neiu, kellesse kunagi lootusetult in love olin. Jäi maha mitte asukoha mõttes, vaid mõtetest. Ma tahtsingi eemale, piletit sinna kus selgelt mõelda saaks ja kõik õnnestub. Ma sain edasi liigutud, mida ma nii väga vajasin, sest ma olin omadega ajamudas kinni.

http://www.speedyshare.com/file/YfhgR/Culpas-Lahkumine.mp3  See on väga kümnesse lugu.

Ma kõnnin uutel radadel, whooaa, tahaks lennata, seiklusi ja põnevusi. Ouch, vahel ei mäleta kes keegi oli, sest uusi on niii palju ja see on niii hää. Üle pika aja näen midagi, mida pole juba ammu näinud.
Ühika naljad on parimad! Ja nii hea on tlns ära eksida, sest siis ei tea mitte keegi sind ja saab teed küsida ükskõik kellelt, valimata inimesi kellega rääkida. Naisi on palju, vot see ongi see meri, millest mu sõbrad mulle rääkisid, ja need ongi need kalad. On uued võimalused, vot see on samm vabaduse poole. Muutused, protsess ja uus elu, is nice. Mulle meeldib Tallinnas.
Ükspäev üritas mu ühikakaaslane ja ühtlasi ka elukaaslane Jaak naisega juttu teha:
"Tsau, kuidas sul läheb?"
-"hästi.."
"Aga võiks paremini ju minna!?"
     hahahahahhahaha, Me LOLisime täiega

Mida kõike ei tee tants. Näiteks naised pidid vaatama, mida paremini mees tantsib, seda parem ta voodis on.

I collect myself and crawl through the shadows.

Reach up my hands to the sky and shout out
I'll never make these same mistakes again.
Cause someone up there holds the key to my heart
And do everything to tear it apart
And never allow myself to let you win.


When all I want is for you to see.
The side that I don't show to anyone in fear that they may turn and run. 
 Väga kuulatav lugu on ;)

 

Never let your memories be greater than your dreams.

Istun ühikas, mitte midagi teha pole, teiseks ma ei viitsiks ka midagi praegu. Jaak magab ja mina kuulan muusikat ja istun netis. Tüüpiline õhtupoolik kas pole? Mõne tunni pärast magama ja homme kooli.
  Mida teeksid sina kui sul on kõik hetkel olemas? Kas on ikka kõik? Mõtle üks hetk mida sa tahaksid. Järgmisena mõtle mida sa teha tahaksid, kuhu sa siin maailmas minna tahaksid. Järgmisena mõtle ka seda kellega sa minna tahaksid. OO nii lihtne see pole, lihtsalt lambist ette kujutada endale midagi . Sellepärast võtsin mina muusika appi ja tee seda sinagi. Soovitan 17tumbat(youtube kasutaja).
  Räägin siis lähemalt enda kogemusest ja kusjuures mitte esmakordsest vaid sellest, mis mind motiveerituna siin ilmas hoiab. Kõrvaklapid pähe ja muusika käima, alguses ma ei mõteld vist midagi, mul polnud plaaniski midagi unistama hakata. Aga kui ma olin juba täielikult rahunenud, hingamine aeglustunud (hetk enne seda käisin poes) siis mõtted rändasid automaatselt minu tuleviku soovide peale.
   On olemas siin ilmas koht, kuhu ma tahan kindlasti kunagi elama minna, ma ei tea küll kas alatiseks, aga ma tahan seda lihtsalt kogeda. Ma ei hakka igaks juhuks lähemalt kirjutama. Need unistused on minu salalaekas, mis on igaühel olemas. Paar minutit enamjaolt kõikide soovide täitumist ette kujutada nii hästi kui oskad, on tegelikult väga hea kogemus, tunne. Nüüd peale seda nn. "trippi" tunnen ennast palju paremini, olen palju erksam. Ja mis kõige tähtsam, rohkem motiveeritud seda ka nii enda elus looma, mida inimesed reaalsuseks nimetavad.
   Proovi ka sina seda nippi ja vaata kuidas maailm iseenesest su ümber muutub. Kõik meie ümber on siiski meie enda looming ja ainult meie ise saame otsustada, mis edasi saab, kuidas olla, sest sinu praegune seisund on sinu enda väljamõeldis.